Pihlamarjad- ilmastiku uurijad

Väikesed Pihlamarjad proovisid erinevate meeltega katsetada ilmastiku uurimist. Ilmataat oli selleks puhuks meile imeliselt lumised talvepäevad kinkinud. Proovisime teada saada, kas ilmastikunähtusi saab maitsta, kuulata, näha, katsuda, nuusutada.

Kõigepealt vaatlesime hommikuti ilma läbi rühmaakna, hiljem õue minnes uurisime järele, kas õues olles tundub ilm samasugune kui toast vaadates.

Kogu nädal oli ilm suhteliselt sarnane. Enamasti oli näha tumedamaid pilvi, puhus tuul mõni päev nõrgemalt mõni päev tugevamalt ning sadas lund.Proovisime rühmas ka ise tuult teha, puhudes paberist lumehelbeid.

Nüüd aga meeltega ilma tajumise juurde.

Uurimise alguses oli õpetaja rühma toonud tassiga lund, mis soojas toas üsna ruttu veeks sulas. Pärast mõningast vaatlust saime kohe selgeks selle, et maitsemeel ilmavaatlusel abiks ei ole. Lume söömisest ja jääpurikate limpsimisest loobusime.

Küll aga said lapsed esimese asjana ilma läbi akna vaadelda ja õpetajale ning teistele rühmakaaslastele oma sõnadega kirjeldada. Õue minnes proovisid lapsed palja käega katsuda lund ja püüda tuult, ka näod sätiti taeva poole, et õrn lumi saaks näole sabistada. Lapsed said kirjeldada, mida nad tundsid. Suur osa lapsi mainis, et lund katsudes hakkas käel külm. Üks laps ütles, et temal hakkas hoopis soe, tuul tegi paarile lapsele kõdi ning mõne pani isegi pisaraid valama. 

Lastele tundus, et ilmastikunähtusi on võimalik ka kuulata, sest lumi tegi kõndides naljakat krudinat või kelguga sõites sahinat. Tuul tegi mõnel päeval vihinat ja jäävihm aknale sabinat.

Proovisime ka ilma nuusutada, aga tunda oli hoopis lasteaia köögist tulevat supilõhna.

Lõppkokkuvõttes pärast mõnda päeva ilmastiku uurimist jõudsid lapsed oma kogemuse põhjal üksmeelele, et ilmastikunähtusi saab näha, kuulda, katsuda, aga nuusutada ja maitsta ei saanud.