Leivanädal lasteaias 04.-08.10
04.-08.oktoober tähistasime lasteaias leivanädalat. Rühmades viidi läbi erinevaid õpitegevusi.
“Pähklid”:
06.10 vestlesime lastega tuleval pühapäeval tähistatavast lõikustänupühast (10.10) ja selle tähendusest. Lapsed said teada, et oktoobrikuu selleks nädalaks peab põllumehel olema vili ja muu köögiviljasaak põldudelt kokku korjatud (vili kombainidega niidetud), viljakuivatisse viidud ja kogu saagi kogukaal tonnides teada. Iga põllumees teeb sellel ajal kummarduse emakesele loodusele, et see on lasknud viljal idaneda, kasvada, vilja võtta ja hoiule viia. Kui vili on salves, võib riigis iga kodanik olla kindel, et sügisest uue saagini on leib meie toidulaual. Õpetajal oli kaasa võetud erinevate viljade näidised, mida Eestis kasvatatakse: rukis, nisu, oder, kaer, tatar. Maisi kasvatatakse vähem, seda loomade söödaks. Rukis on eestlastele igiomane teravili, seda on meie aladel ammustest aegadest peale kasvatatud. Rukkipõllu sees kasvab meie rahvuslill rukkilill.
Kunsti tegevuses oli õpetaja kodus valmis seganud soolataigna, mille koostiseks on 1 kl soola, 1 kl vett, 2 kl jahu. Soolataigen jagati laste vahel võrdselt ära. Iga laps jagas taignapalli omakorda 3-ks ja veeretas sellest 3 "vorstikest", millest tuli hakata "patsi" punuma. Nii valmisid toredad keerusaiad ja kringlid.
07.10 valmistasime lastega koos leivataigna ning kokatädi abiga küpsetasime leiba. Õpetaja oli kaasa toonud rukkileiva jahusegu, kõigil lastel avanes võimalus jahupakist rukki lõhna nuusutada.
Õpetaja rääkis lastele, et rukis on Eesti rahvusvili ning tähendab meie rahvale ennekõike igapäevast leiba. Eestis tunti rukist juba 4000 aastat tagasi, kuid omaette kultuurina hakati seda kasvatama alles 11. sajandil. Leivategemisel tõrjus rukis kõik teised teraviljad välja, kuna suure loodusliku suhkrusisalduse tõttu hapnes rukkitaigen hästi ja leib säilis kaua. Taluperedes küpsetati leiba tavaliselt kord nädalas laupäeviti, olenevalt pere suurusest korraga 6–10 pätsi, millest igaüks kaalus 2–5 kg. Aja jooksul tõusis rukkileib Eestis peamiseks toiduseks, sellega on seotud meie kombed, traditsioonid ja rituaaltoidud nagu pulmaleib ja näärileib. Leiba hoiti, temast lauldi, leivaga võeti vastu kalleid külalisi. Siiani minnakse leivaga uut kodu sisse õnnistama ehk viiakse soola ja leiba. Kui leivapaluke juhtus maha kukkuma, tõstis eesti mees leiva üles ja andis sellele suud.
Näe, siin on kombain! |
Ja siin kotis on nisujahu :) |
Pagaritoodete uurimine ja vaatlemine Otsisime nukunurgast üles kõik mängukoogid, -tordid, -saiad ja -pirukad, et uurida kuidas neid plastiliinist voolida. |
TAMMETÕRUD Tegime ka juba kolmadat aastat rühmaga leiba. Eelnevalt maitsesid lapsed kodust kaasa toodud erinevaid leibasid. Arutleti, miks on leivad erinevad. Jõuti järeldusele, et erinevatest jahudest tehtud (erinev jahude tasakaal) ja millest jahu tehakse? Eks ikka viljast. Viljade nimed veel väga hästi meelde ei jäänud aga pole hullu jõuame veel neid vaadelda. Lastele jäi meelde, et rukkist tehakse rukkijahu ehk leivajahu nind õues õppes vooliti plastiliinist viljaterad ja lisati männiokkad.
Süber karuga erinevaid leibasid maitsmas. Maitses hea! |
Meisterdajad tööhoos. |
Leiva valmistasime valmis leivajahust, kuivpärmist, leiva seemnetest ning veest. |
"Vahtraninad"
Reede hommikul saabus rühma igasugu nägude ja ilmetega võileibu, üks naljakam kui teine! Seda põhjusel, et Vahtraninad tähistasid leivanädalat maitsva ''Lõbusad võikud'' näituse korraldamisega.
Kordasime veel üle leiva olulisuse meie laual ning kuidas see sinna saadakse. Lapsed olid tähelepanelikult kuulanud ning teadsid, kui kergelt saab ise valmistada leiba ning paljud oskasid ka selgitada leivajahu saamise protsessi (seeme mulda; korje; kombain; jahu tegemine).
Peale seda alustasime meie ''Lõbusate võileibade'' näitusega. Iga laps sai võimaluse rühma ees tutvustada oma võikut- rääkida, keda/mida võileib kujutab, mis toiduaineid kasutatud, kuidas valmistamine käis.
Siblimine ümber laua oli tihe ning jutuvada katkematu- iga laps soovis täpsemalt enda võileivast ülevaate teha. Kui võileivad vaadatud, leppisime kokku, et kõikide võikud on omamoodi ja vahvad, seega kuulutasime kõik tublideks võitjateks ning lapsed said alustada nosimisega. Söömine kulges koos vaikse nohinaga ning pärast kirjeldasid Vahtraninad kui hästi võikud maitsesid (ikka palju paremini kui tavalised võileivad)!
Kommentaarid
Postita kommentaar